See oli 1971. aasta esimesel jõulupühal, kui Berliin sai kingituseks kõrtsi nimega Klo III (Klo = käimla ehk siis kolmas käimla). Varasemad Klo kõrtsid, mis asusid esialgselt Hauptstraβel ja Nestorstraβel, on juba ammu suletud. Ainult kolmas „avalik käimla” jäi püsima ja see on nii mõnelegi Berliini külastajale jätnud sügavama mulje kui Charlottenburgi loss või Muuseumisaar. Omapärast kõrtsi, mida võib nimetada kummitusterongi ja kummaliste olendite seguks, külastavad meelsasti turistid, aga ka berliinlased ise, kelle jaoks Klo on kui kodukõrts. Aga siin pole ka midagi imestada, sest 40 aastat – see on ju pool elu.

Sisenemine kõrtsi on kui takistuste rada. Olles mööda pääsenud uksehoidjast, tulistab sind kohe võimas veejuga ja põrandalt üles sööstev kuum õhk tõstab õrnema soo esindajate seelikud sobimatusse kõrgusse. Kohe paremat kätt ootavad terraariumid igasuguste hirmsate, kiljumist esile kutsuvate olevustega, nagu tarantel, leeguan ja kuningboa. Ja lõpuks rebib – siiski järeletehtud – ekshibitsionist mantli seljast ja näitab oma erekteerunud plastmassist „kaadervärki”. Olles sisse jõudnud, läheb kõik sama omapäraselt edasi. Lauad tõusevad kõrgele, baaripukid kukuvad ümber, nukud taovad laest haamritega külalistele pähe. Kuskil langeksid justkui stalaktiidid kõuemürinal alla, baaris sähvivad välgud ja valjuhääldist on kuulda, kuidas keegi oksendab endal „hinge seest välja”. Uskumatult palju põnevust leiab sellest unikaalsest „avalikust käimlast“. Tõepoolest, ega koht muidu 40 aastat turjal kannaks.

Avatud iga päev alates kella 19.00.